Euroopa Liidu ministrite mitteametlik kohtumine. Prantsuse Vabariigi Euroopa asjade portfellita ministri, pr. Catherine Colonna kohtumine pressiga. Viin, 28. mai 2006. (Katked)
Pärastlõunal arutasime eelkõige institutsioonide teemal. Selle kohta võin ma öelda nii palju, et kuigi põhiseaduslepingu tulevik on ebakindel – nii on see olnud ja nii ka praegu jääb -, siis suund on ikkagi selge. Protsess jääb avatuks, kuna me ei soovi, et lepingu, selle sisu või tuleviku suhtes võetaks vastu valesid otsuseid. Kui te mõtlete, kas me hakkame lepingust paremaid palu välja võtma, siis seda ei juhtu. Protsess jääb praegu avatuks.
Mille poole me siis suundume? Me pikendame järelemõtlemisperioodi, mis sai alguse eelmisel aastal ning millel ei ole kindlaks määratud lõpukuupäeva, sest see protsess võib kujuneda aastatepikkuseks. Otsustega ei maksa kiirustada, vastupidi, iga eesistuja peaks jätkama pingutusi selle protsessi edasi arendamise nimel ning õppima praegusest olukorrast.
Komisjon jätkas mais tehtud ettepanekute põhjal nn “duaalse lähenemisega”, nagu president Barroso seda kutsub, see seisneb tulemustele orienteerituses ning Euroopa institutsioonide funktsioneerimise tõhustamises. Selle lähenemisega me veel jätkame. Ma tahtsin seda lihtsalt veelkord korrata, öelda, et me ei tee midagi, mis võiks lepingu tulevikule halvasti mõjuda, me peame oluliseks, et protsess jätkuks.
Me ei tee ettepanekut uuteks läbirääkimisteks ega lepingu osadeks jaotamiseks. Kuid jättes tuleviku lahtiseks, töötame koos selle nimel, mis on kõige tähtsam, see tähendab tulemuste saavutamise nimel Euroopa Liidus ja institutsioonide muutmise nimel, teeme teoks need parandused, mida tekst meile lubab. Kui me seda tahame, on see võimalik. See ei ole lepingu alternatiiv ega ka mõningate lepingupunktide jõustumise ennetamine, kuid need on muutused, mis võivad kasulikud olla, mis võivad iseenesest EL-ile hästi mõjuda ning mis on ühtlasi kasulikud institutsionaalsest küljest vaadates.
Mis puutub EL-i laienemisse, siis on üldine arvamus, et ajaloo seisukohalt on tegemist väga tähtsa sündmusega, mis on muide täiesti kooskõlas Euroopa eesmärgiga: aidata kaasa rahu ja demokraatia tagamisele Euroopa kontinendil, kus ei ole pikemat aega valitsenud ei üks ega teine, samuti on Euroopa eesmärgiks tekitada vajalikud tingimused majanduse ja sotsiaalvaldkonna arenguks.
Samuti arvame üksmeelselt, et laienemine oli väga edukas, üks Euroopa Liidu silmapaistvatest saavutustest. Praegu tuleb tegeleda edasi teatud hulga küsimustega, et selle projekti edu jätkuks. Ma pean täpsustama, mida me peame silmas EL-i vastuvõtuvõime all. See ei ole uus kriteerium, see on üks laienemise tingimustest alates 1993. aasta Kopenhageni kohtumisest, mil määrati kindlaks kõik liitumiskriteeriumid. Need kinnitati uuesti nii 1995. aastal Madriidis kui 1997. aastal Luksemburgis. Ja isegi kui seda poleks kriteeriumites kirjas, siis ütleks ka terve mõistus, et enne kui uusi liikmesriike vastu võtta, peab selleks valmis olema, enne kui majale korruseid peale ehitama hakata, peab kindel olema, et vundament vastu peab ja kõike kanda jaksab.
Meie ainus mure on, et laienemist saadaks jätkuv edu. Konstseptsioonilisel pinnal ei takista seda ükski probleem. Ma rõhutasin enne ja ma ütlen seda ka teile, sest ma ei taha, et midagi valesti mõistetaks või tõlgendataks: me ei otsi viise, kuidas protsessi käiku edasi lükata ega vabandusi protsessi keerukamaks muutmiseks, me tahame pigem asju lihtsamaks muuta ja tagada, et laienemisprotsess oleks sama edukas, kui ta siiani on olnud.
See vastuvõtuvõime sisaldab endas mitut dimensiooni, te olete meie ettepanekutest teadlikud, ma tutvustasin neid eile lühidalt. Me soovime algatada juunis üldise debati laienemisstrateegia ja sellega seotud EL-i vastuvõtuvõime üle. Seda tuleks jätkata ka järgmiste eesistumiste ajal. See debatt ei tohiks olla ainult häiriv ja segav element, vaid ka üks väga hea asi, sest avatud debatt 25 liikmesriigi vahel seadusandlust puudutavates küsimustes oleks kindlasti väga kasulik. Et “laienemine aitaks kaasa Euroopa ülesehituse tugevdamisele” peaksime me koos leidma vastuse küsimustele, mis puudutavad finantseeringuid, institutsioone, integreerimisastet, ühiseid poliitikaid, mida me tahame - seda mõtet väljendasime me kollektiivselt ka mõned aastad tagasi Euroopa Ülemkogu kokkuvõtetes.